Ansambel Kelder on loodud 2007 sügisel Tallinnas. 

 

alates 2009 märtsist uues koosseisus:
Allan Vainola - laul, kitarr
Heiko Kask - bass
Ahto Munak - trompet
Villu Viirsalu - trummid

Keldri muusika on inspireeritud vanakooli rocki helikeelest ja kõladest.
Kasutatud on autentseid pille, legendaarseid analoogefekte ning vanemat
salvestustehnikat. Samas pole eesmärk tolleaegse muusika kopeerimine.
Analüüside ja katsete teel proovitakse oma loomingus saavutada ehedat
rock-mineviku käestlibisevat atmosfääri. 2008 mais ilmunud esimese
CD „Vikerkaar ja latimeeria“ materjalis kohtab mõjutusi 60ndate ja 70ndate
„karvasest“ helikeelest. Ansambel Kelder uurib oma loomingus eri ajastute
muusikastiile, tähtis on ka enda identiteedi säilitamine kahe filosoofiliselt
erineva maailma vahel:
ROCK = liikumine, revolutsioon, kulgemine eesmärgi suunas, enesehävitamine,
soov midagi tõestada või muuta, maailmavalu, suutmatus olla pikalt samas kohas.
DISCO = olemine, tiksumine, nautlemine, eneseimetlus, alalhoidlikkus, mugavus,
paiksus, vooluga kaasa minek. Keldri muusikalist stiili iseloomustada proovides
võib kasutada termineid nagu: Recyc’le’beat, Trash-disco, Funk'le'punk :)..............

Loe ka Allan Vainola intervjuud ajakirjale "Muusa":
 
Ansambel, mis hiljem nimetati Keldriks sündis esialgu hoopiski Janno Zõbini
(ex-Kwing Kungs) initsiatiivil, kes oma eelmise bändi laialimineku järel uut
projekti alustada soovis. „Mul oli just tekkinud palju vaba aega ja mõtlesin, mida
sellega teha, et kas minna trenni või...” muigab Allan otse minu vastas laua taga
istudes. Proove hakati tegema Pikal tänaval asuva ansambel Stella neidude poolt
juhitud second hand poe keldriruumides. Lugusid kirjutati ja harjutati esialgu vaid
hobi korras Kui kokku oli saanud umbes pooletunnine kava ning kõik hakkas juba
ühtse bändina kõlama, otsustati kõigesse tõsisemalt suhtuma hakata. Janno aga pidi
bändist lahkuma – kiire tööaeg nõudis oma osa, ning bänd sai endale uue liikme
orelimängija Anna-Liisa Oviri näol.

 

Ansambli nimi tekkis alles vahetult enne albumi väljatulekut, kuni senimaani oli ta
eksisteerinud nimetuna. „Keegi meist käis alguses välja hoopis nime „Pööning”,
nõnda tegutsesimegi algselt selle nime all. Hiljem aga tundus, et Kelder on kuidagi
lahedam ja sümbolilisem. Kui bändid alustavad, on neis väga suur energia, esimestes,
koba peale leitud saundides on tihti rohkem ehedust ja värskust, kui näiteks aastaid
hiljem profistuudiotes teostatud loomingus. Nõnda tähistabki see nimi igavest algust,
veidi sinna juurde kuuluvat robustsust ja kindlasti alternatiivsust.”

 

 

 

„Mind on alati köitnud 50., 60. ja 70. aastate rock’n’rolli heliline pool. Kui aga tahta
sealt midagi konkreetsemalt enda tarbeks kasutada, tuleb tahes-tahtmata valida ka vastav
tehnika. Mõni aeg tagasi oli nende saundide saavutamine väga keeruline – Eestis sellist
tehnikat ei leidnunud ning reisimine oli keeruline. Nüüd aga, seoses piiramatu liikumisvabadusega
ning sellega, et internetist on võimalik endale pea kõike tellida, võib hankida vastavad vahendid
ja tehnika täpselt oma maitse järgi salvestamiseks,” kinnitab Allan.

 

 

 

Albumi „Vikerkaar ja latimeeria” kandvaks ideeks ongi just selliste saundide taaskasutamine.
„Uusi põlvkondi ja suhtumisi rockmuusikasse on nii palju peale tulnud. Vanad saundid on huvitavamad
ka selle tõttu, et analoogtehnika on suures osas täiesti kadumas. Latimeeria ongi üks vähestest ürgajast
muutumatuna säilinud kalaliikidest ja vikerkaar helge ning värviline sümbol 70. ndatest.” Nimi
sümboliseerivat austust vana muusika vastu ja soovi unustatud fiilinguid jälle kasutada, samas võib
tõlgendada seda kui rõõmsameelset hüvastijättu. Vanema muusika helikeele kasutamine ei ole ainus
taaskasutusprojekt, mis Allanil olnud on: „Meil oli kunagi mootorrattapood, mis tegeles vanade
mootorrataste kasutuskõlblikeks restaureerimisega tänavapildi stiliseerimise huvides” Selle taustal
võiks ka Keldrit pidada nii-öelda ökoloogiliseks mõtlemiseks muusikas.

 

 

 

Tähtis on märkida, et vaatamata vanema rockmuusika mõjutustele Kelder kedagi ei kopeeri:
„See on retrovahenditega tehtud oma muusika.” Miksitud ja masterdatud sai kõik, nagu ikka,
digitaalselt, sest teistmoodi ei olnud enam võimalik. Nõnda ongi „Vikerkaar ja latimeeria”
kombinatsioon vanast ja uuest. Minule kui lihtsalt muusikasõbrast kuulajale kostuvad albumit
kõrva aga harjumatult nostalgilised toonid. „See ei ole kindlasti taotluslik. Kuigi kõigest heast,
mis kaob, on ju kahju – sellist meeleolu võib seal leiduda muidugi.”

 

 

 

Kui me Allaniga eelmisel korral kohtusime, rääkisime tema kodustuudiost ja kummalisest,
eelmise sajandi keskpaigast pärit retrotehnikast. Õigemini rääkis Allan, vaimustunult ja
õhinal, ilmselgelt oodates võimalust oma väike kodustuudio tõsisemalt proovile panna ning
selle abil Eesti muusikamaastikule värskemaid tuuli tuua. Nüüd on esimene katsetus tehtud,
album ilmunud. „Väga hästi läks, ma arvan, et kõik tuli välja nagu plaanitud,” kommenteerib Allan.

 

 

 

Ta alustas tugeva isikliku lindistamiskogemuseta, sest vaatamata sellele, et Allan on stuudiotes
mitmetel salvestustel käinud, mitmete plaadite väljaandmises osalenud, salvestamisel kõrval
seisnud ning oli justkui asjaga kursis, on isiklik lindistamiskogemus tema sõnul siiski hoopis midagi
muud. „Esiteks on juba suur erinevus selles, kas lindistada arvutile või lintmakile. Mina isiklikult
eelistan kindlasti viimast,” on Allan resoluutne. „Saund on parem, heli on ilusam, dünaamilisem,
hoogsam ja võimsam,” kiidab Allan.  Ehkki tavakuulaja esmapilgul analoog- ja digisaundil ilmselt
vahet ei teeks, tunnistab Allan omast kogemusest, et esimest on palju parem kuulata. „Kui kuulata
näitekeks klappidega ja suhteliselt kõvasti läbi terve album, mõjub analoogsaund kõrvadele palju
meeldivamalt.” Vahe on näitlikult u. sama mis puuvillase ja nailonist materjali puhul ihule
(ehk nailon oleks siis võrdeline digisoundiga). Lindile salvestamine muudab heli kuidagi
paremaks ja toimib eriti hästi elektrikitarri ja üldse naturaalpillide puhul.

 

 

 

Keldri albumit läbi kuulates on kitarri olulisust selle üllitise puhul ka tugevalt märgata, seda
kinnitab ka Allan ise: „Plaadi ülesehitus tugineb paljuski lindistamisviisile ning erinevatele
mõjutustele.” Tegemist on muusikaga, kus sõnad, erinevalt näiteks Sõpruse Puiesteest on jäetud
tahaplaanile ja vähem olulised. „See on pigem fiilingu-, kui sõnumimuusika,” ütleb Allan.

 

 

 

Kummalisel kombel on Allan alles selle plaadiga katsetanud sõnadekirjutaja rolli, enda sõnul
väga pragmaatilistel põhjustel: tekste jäi albumi tarvis lihtsalt puudu. Pealegi, nagu juba öeldud,
teenivad need seekord hoopis teisi huve. „Ega ma luulekogu küll avaldama hakka,” torkab Allan.

 

 

 

Kui nüüd lüürikale veel veidi tähelepanu juhtida, ei saa jätta tähele panemata, et suure osa tekstide
autoriks on, nagu ikka, Andres Aule, kes on kaastööd teinud nii mitmegi teise projektiga, kus Allan
osalenud on. „Ma ei teagi ausalt öeldes kedagi teist, kes suudaks valmis, või pea-aegu valmis loo
peale kirjutada teksti, mis hästi sobiks. Lugude kindla rütmika tõttu leiab luulekogudest sobivaid
luuletusi üldiselt harva,” vastab Allan, kui selle kohta aru pärin. „Kui mul on tavaliselt mingi idee
juba olemas, siis seletan selle Aulele lahti, mängin talle ka lugu ja mõne päeva jooksul saab juba
teksti proovida. Loomulikult jääb Aulele oma tõlgendus loost.”

 

 

 

Albumit kuulates taban enda jaoks täiesti uue Allan Vainola, mõtteid mõlgutanud, miks see nõnda
olla võib, küsin esiteks pere ja selle mõjude kohta. „Eks pere muidugi mõjutab – piirab liikumisvabadust,
mis ei ole tingimata halb, ning loomingu jaoks jääb ka vähem aega. Samas pere stabiliseerib, annab
kindluse ja  õnnetunnet. Ma ei saa nüüd öelda, et ma varem oma vaba aega muusika peale rohkem
kulutanud oleks,” nendib Allan. „Tegelikult sai Kelder teistest projektidest taotluslikult erinevaks
tehtud, peale minu vokaali ei tohiks seal teistega bändidega midagi sarnast olla.” Allan ei ole enda
sõnul varem materjali helilisele poolele nõnda palju tähelepanu pööranud, „Vikerkaar ja latimeeria”
puhul on see aga just nimelt primaarne. „Ikka on stuudiotes mängitud juhuslike pillidega ja efektidega
jäädes suures osas lootma helitehniku saundi keeramise oskustele. Selle albumi peal ei ole aga midagi
juhuslikku: kõik partiid ja instrumendid on õiged, helipilt täpselt see, mis vaja.”

 

 

 

Minule aga jääb sellest seletusest väheseks. Sest uusvainolalikkus peegeldub minu jaoks ka vokaalis,
selle kerguses ja erinevuses varasemast. „Eks see on ka tekstidest tulenev,” leiab Allan. „Kuigi nad
rokivad minu meelest kohati üsna hästi on sõnad mõeldud pigem lugusid saatva partiina.”
A’la „Gunslinger, gunslinger always on the trigger finger...“

 

 

 

Vaadates Allan Vainola paari aasta tegemisi, tundub, nagu ta jõuaks palju rohkem kui suurem osa muusikuid.
Kuidas ta küll jaksab, mõtlen. „Hetkel tegelikult teiste bändidega eriti tööd polegi, Unenäopüüdjatel
pole manageri ja seetõttu (Allan Vainola Eesti Muusikaauhinna vääriliseks hinnatud sooloprojekt)
esineme harva, Sõpruse Puiesteega on tavaliselt aastas üks pikem eesti-tuur ning peale selle mõned
üksikud esinemised.  Seega jääb mullle praegu päris palju vaba aega. Kelder on seetõttu ka hetkel
prioriteet – otsime endale aktiivselt manageri, kes viitsiks ja tahaks asjadega tegeleda, meile
kontserte korraldada, plaanis on palju esineda,” nendib Allan.

 

 

 

Kuna albumi omalkäel lindistamine sujus nõnda hästi, on Allanil tekkinud juba uued plaanid.
Lisaks sellele, et järgmiste albumite materjal kindlasti ise üles võtta, on õhus mõte rajada
analoogstuudio kasutamiseks ka teistele soovijatele. Lähemad plaanid näevad ette aga hoopis
oma kahele põhiprojektile, Unenäopüüdjatele ja Keldrile pühendumist. „Sõpruse Puiestee on
kooslus, kus on palju liikmeid, millele muusikat kirjutavad ka teised. Õhustiku ja sõnade eest
vastutab Mait (Mait Vaik) ja see ongi tegelikult tema bänd.”

 

 

 

Õigupoolest toimub Unenäopüüdjatega oktoobris kontsert Luxemburgis, klubis d:qliq, ning
läbirääkimisel on esinemised Brüsselis „Eestist väljaspool tahaks ka rohkem esineda, see
on kindlasti kavas,” nendib Allan veel tulevikuplaanide kohta.



Ajakiriast "Muusa" 2008  
Intervjuueerija: Laura Noodapera (tuntud ka ansambli Momoko Pins solistina)




Kelder revives the feelings and sounds of oldschool rock music, aiming not to copy
music of that time but, rather, to use authentic instruments, legendary analog effects
and vintage recording devices in a modern context. Kelder's debut album,
"Vikerkaar ja latimeeria" (meaning "A Rainbow and A Coelacanth"), features
mainly rock'n'roll, garage and funk based lilting beat, rich in "hairy" sound elements
familiar from the music of the 60s and 70s. The album has been recorded and mixed
using vintage professional instruments and devices as far as possible instead of modern
studio equipment. In a sense, "Vikerkaar ja latimeeria" is a farewell to what is fading
away into the mist of the past while in another, it is also an attempt to recover the lost
feelings and establish a link between the old and the new. The musical style of Kelder
can be characterized as "Recyc'le'beat" or "Funk'le'punk".


***************************************************


2008 mais ilmunud debüüt CD-l "Vikerkaar ja latimeeria" mängisid: 
Allan Vainola - kitarr, laul, bass, elektriorel, maracas
Heiko Kask - bass
Tiina Tõnisson - trummid
Anna-Liisa Ovir - elektriorel, laul
Tõnis Veelmaa - süntesaator
Andres Aule - lisaefektid laulus "1:0"
heliülesvõte: Allan Vainola (KelderSound stuudio) ja Teet Kehlmann (Eesti Raadio Stuudio)
miksimine: Teet Kehlmann (Eesti Raadio Stuudio) ja Risto Hemmi (Finnvox)
mastering: Minerva Pappi (Finnvox)
CD ümbrise ja kodulehe kujundus: Anti Pathique 
kodulehe kujundus ja haldamine: Zepac (Tarmo) 
Kontserditel mis toimusid enne 2009 aasta märtsi
mängis trumme Oliver Koit

Ilmunud helikandjad:
2008 aprillis singel “Transistorraadio”
2008 mais CD “Vikerkaar ja latimeeria”

“Vikerkaar ja latimeeria” on osaliselt hüvastijätt aegade hämarusse kaduvaga, teisalt aga katse võtta kõike lahedat taaskasutusele ning tekitada side vana ja uue vahele.

Kui sulle meeldivad järgmised artistid, siis meeldib sulle ka Kelder:
The Seeds, The Music Machine, The Monks, The Psychotic Reaction, Procol Harum, It’s a Beautiful Day, Jefferson Airplane, Peter Green, Kristallid, Jaak Joala, Les Diamants, Louis Armstrong, Bo Diddley, Elvis Presley, Eddie Cochran, Brian Setzer, Rolling Stones, Velvet Underground, Led Zeppelin, T-Rex, Slade, David Bowie,  Roxy Music, Holly Golightly, Billy Childish, Boney M, The Black Keys, Lighting Bolt, White Stripes, Wolfmother, Hella jpt...

Loe ka intervjuusid ja arvustusi:
Mait Vaigu intervjuu Allan Vainolaga
"Vikerkaar ja latimeeria" on Päevalehe nädala plaat!!!!
Postimees, arvustus
Eesti Ekspress, arvustus